Artikli teema pole valitud juhuslikult. Autori kasutuses on küllaltki huvitavad fragmendid
J.Genssi arhiivist, milles leidub baltisaksa kunsti käsitlevaid avaldamata materjale. Juulius Genssi
mitmekülgsest tegevusest kollektsionäärina, kunsti populariseerijana ja bibliograafina tuli
paratamatult valida kitsam lõik, mis aga iseloomustab teda kui uurijat küllaltki hästi.
Kontaktid baltisaksa kunstnikega tekkisid Julius Genssil varakult, juba sajandi algaastatel.
Tema esimeseks maaliõpetajaks oli baltisaksa kunstnik Elsbeth Rudolf (1861-1942), kes oli üsna
arvestatav portretist ning oskas meisterlikult kopeerida renessansiajastu ja 17. sajandi kunstnike
maale.
1
Rudolfilt sai ta põhjalikke teadmisi maali tehnoloogia ja kompositsiooni alalt, mis
võimaldas tal heade tulemustega kopeerida populaarseid maale. Mäletan J. Genssi koopiaid nii
erinevate kunstnike töödest nagu I. Levitan ja P. Gauguin. Ometi on J. Genssi lähem tutvus
baltisaksa kunstiga seotud kodusõja aastatega, tema tegevusega 1919. a. alguses Tartus Töörahva
Kommuuni "Kunsti ja kirjanduse kogude kaitse osakonnas" ja "Lõuna-Eesti kunstikaitse
toimkonnas".
2
Oma memuaarides meenutab ta huvitavaid juhtumeid Raadi Mõisas asunud
Lipharti kogude päästmise epopöast. Memuaarides on samuti juttu kohtumitest baltisaksa
mõisnikega nende kollektsioonide inventariseerimisel. Huvi baltisaksa kunsti vastu süvenes
1920.-1930. aastatel. Tutvused mõisate rikkalike kunstikogude omanikega võimaldasid tal
täiendada isiklikku kollektsiooni väärtuslike kunstiteoste ja haruldaste raamatutega.
Kollektsioneerimist soodustas mõisnike küllaltki raske majanduslik olukord, mis tekkis seoses
mõisate riigistamisega. Paralleelselt kogude täiendamisega hakkas J. Genss neid
süstematiseerima ning neis leiduvaid huvitavaid materjale publitseerima. I
Baltisaksa kunstnikest olid J. Genssi kogus kõige täielikumalt esindatud Georg Wilhelm
Timm ja Otto Friedrich Theodor Moeller. Riiast pärit G. W. Timm (1820-1895) õppis Peterburi
Kunstiakadeemias ja täiendas end Versailles's tuntud prantsuse maalija Horace Vernet’ juures.
1849. aastal asus ta elama Peterburi ning avaldas sealsetes ajakirjades virtuooslikult joonistatud
satiirilise kallakuga zanristseene, mis orgaaniliselt lülituvad 1840. aastate keskel tekkinud vene
realistliku raamatugraafika koolkonda. Ajakirjas "Pyccкий художественный листок" ilmusid
aastail 1851-1862 Timmi litotehnikas linnavaated, sealhulgas ka mitmed Tartu, Tallinna ja
Haapsalu vaated. Alates 1867. aastast elas Timm Berliinis. Seal huvitus ta keraamikast ning
valmistas majoolikatehnikas vaase ja nõusid, mida kaunistasid peamiselt eksootilised
salongimaigulised kaunitarid. 1928. aastal tutvus J. Genss Timmi sugulastega ning omandas
rohkesti Timmi maale, joonistusi, keraamikat ja kavandeid. 1931. aastal publitseeris ta W.Timmi rikkalikult illustreeritud kirjad isale aastail 1841-1842 Peterburist ja 1844-1846 Versailles'st ja
Alžiirist.
3
Praegu asuvad kirjad Vene Muuseumis Leningradis. Sissejuhatuses leiame Timmi
lühibiograafia, hinnangutes toetub J. Genss V. Vereštšaginilet
kes avaldas 1911. aastal raamatu V.
Timmi karikatuuridest.1939. aastal ilmus J. Genssilt "Varamus” rikkalikult illustreeritud artikkel O. F. T.
Moelleri elust ja loomingust.
4
Nimelt oli ta omandanud Moelleri sugulastelt Saaremaal taieliku komplekti Moelleri
ettevalmistavaid joonistusi, etüüde ja lõpliku eskiisi kunstniku hiigelmaalile "Apostel Johannes
jutlustamas Patmose saarel ristiusku bakhantidele". Otto Friedrich Theodor Moeller (1812-1874)
kuulub oma aja populaarsemate vene kunstnike hulka. Tema "Suudlus” oli möödunud sajandi
keskel Venemaal niisama populaarne nagu H. Siemiradski maalid sajandi lõpul ja A. Šilovi
portreed tänapäeval. J. Genssi käsutuses olid Moelleri publitseerimata kirjad Itaaliast, mis
sisaldasid ülihuvitavaid andmeid vene kunstikoloonia elust ja tegevusest Roomas. Kahjuks jäid
need dokumendid 1941 aastal evakueerimismistuhinas kirjutuslaua sahtlisse ning nende jälgi pole
enam suudetud leida.
Oma kirjutises seob J. Genss Moelleri akadeemilise koolkonnaga ja näitab veenvalt, kuidas
andekas kunstnik, kes oma loometee alguses edukalt töötas natuurist ja oli seotud romantismiga
nii oma iseloomu kui ka esteetiliste ideaalide poolest, hiljem suurele maalile pühendudes libises
külma, hingetu akademismi rappa. Maali saamislugu analüüsides näitab J. Genss, kuidas
ettevalmistavates joonistustes hakkab kaduma vahetu loodusetunnetus, figuurid tarduvad
kaunitesse gruppidesse ja ainult üksikutes fragmentides hingitseb tõeline tunne.
Kui anda omapoolne hinnang sellele gigantsele lõuendile, mille viimistletud eskiis rippus
meie sõjaeelse korteri elutoa seinal, tuleb tunnistada, et see läheneb K. Brüllovi “Pompeji
viimsele paevale". Kontuuride rõhutamine tuletab meelde ka A. Ivanovi maali "Kristuse
ilmumine rahvale" ja P. Bruni "Vaskmadu". Kogu see hiigelmaalide rida, millest laiemale
publikule on tundmatu just Moelleri maal Vene Muuseumi fondides, manifesteerib akademismi
esteetilisi ideaale, mis kõiguvad Brüllovi ilutseva romantismi ja Bruni külma, ülespuhutud
paatose vahel. Kõigile neile on ühine see, et ettevalmistavad joonistused ja etüüdid on
hüvitavamad kui valmismaalid.
Oma artiklis vaatleb J. Genss Q. F. T. Moelleri sidemeid Venemaa 19. sajandi keskpaiga
akadeemilise salongikunstiga ja annab sellele küllaltki objektiivse hinnangu. Aktuaalne on
artiklis V. Stassovi Muellerile pühendatud sõnavõttude analüüs. V. Stassov oli koolipõlves
Brüllovi koolkonna vaimustatud populariseerija. Asunud 1860. aastatel peredvišnikute
eestvõitleja positsioonidele, jõudis ta aga Brüllovi koolkonna täieliku eitamiseni. J. Genss arvas
õigustatult, et 19. sajandi akadeemilisele kunstile tuleb lüheneda objektiivselt, ning ta eelistas
noore Stassovi siirast Brüllovi apoloogiat hilisemale jäigale dogmatismile. Ta kirjutab: "Jääb
küsida, millal oli Stassovil õigus: kas siis, kui ta oli vaimustatud Moellerist ta maalingu "Apostel
Patmosel” või siis, kui ta kukutas ta pjedestaalilt? Meile näib, et Stassov oli otsekohesem, kui ta
ise noore ja tulisena esines kunstikriitikuna, kui ta elas kaasa oma ajajärgule ja tunnetas kõike
vahetumalt".
5
Kunstnik, kellele J. Genss pühendas pikema, samuti rikkalikult illustreeritud kirjutise 1939.
a. "Varamus", oli Karl Timoleon von Neff (1804-1876).
6
Noorele kunstiharrastajale oli Neffi looming selleks trampliiniks, millest algas hüpe
suurde kunsti. Oma artiklis meenutab ta, kuidas esmakordselt Peterburis kunstimuuseumis käies
sattus ta vaimustusse Heffist. J. Genss kirjutab, millist mõju avaldasid talle kaks Heffi maali
endises Aleksander III nimelises muuseumis Peterburis: "Neidised olid nii efektiivselt kaunid,
nende kehavormid nii elegantsed, koloriit nii "maitsev", et esikordsele ja kiusatusist rikkumatule
muuseumikülastajale nagu mina tollal olin, tundusid kirjeldatud maalid otse muinasjutuna. Eriti
sellest on möödunud palju aega ja hiljem sama muuseumi külastades na möödusin neist piltidest
kaunis ükskõikselt. Heffi kaunitarid kuulusid minevikku, arved nendega olid lõpetatud.”
7
Tõsisem huvi Heffi loomingu vastu tekkis 1928. aastal seoses oksjoniga, kus müüdi Piira mõisast pärinevaid Neffi teoseid. Huvi süvenes ka mitme külaskäigu tulemusel Muuga mõisa, kus
tol ajal olid sällinud Heffi originaalmaalid ja koopiad vanameistrite töödest. Kirjutis sisaldab
põhjaliku analüüsi Heffi loomingu arenguteest. Seoses maalidega "Eesti naine lapsega" ja "Eesti
neiu kanu söötmas", itaalia ja vene rahvuslike tüüpide kujutamisega Neffi poolt märgib J. Genss:
"Heff’i poolt maalitud rahvuslikud tüübid, olgu need itaallannad, vene- või eestlannad, on need
kõik maneerlikult elegantsed, kaugel tõelusest. Esmajärgulist tähtsust omab neil maalinguil
detailide väljatöötamine, nad sarnlevad arvuteile samateemalistele maalidele, milliseid tollal
valmistasid itaallased, sakslased ja teisedki kunstnikud, kes sõitsid Itaaliasse õppima
8
Ta
tsiteerib Hanno Kompuse artiklit "Ühiskondlikkuse kajastusi Eesti kunstis", milles Kompus
väidab, et ”Köleri ja Maibachi, samuti kui Neffi ja Schlichtingi talurahvas möödunud sajandi teise
poole alguses on nende (Boucher ja Greuze - L. G.) otsesed järglased just nagu nendeaegne
seltskond ja tema kunstnikud aegajalt, nii muu hulgas, huvitusid "alamast" rahvast ja kujutasid
talupoeglikke motiive, siis oli see vaid nende tavalise "üleva" teemastiku pikantne, - andestatagu
seda kalki sõna - mitmekesistus".
9
J. Genss peatub pikemalt Neffi usuteemalistel maalidel Iisaku
katedraalile ja Moskva Lunastaja kirikule, näitab nende seoseid valitseva kroonuliku
bütsantinismi ideoloogiaga. Ometi säilitab J. Genss objektiivse suhtumise Neffi loomingusse,
rõhutades: "Sirvides kunsti käsitlevat kirjandust, et otsida kaasaegsete kui ka pärastiste
kunstiajaloouurijate arvamusi Neffi kohta, on tulemused aga otse traagilised. Asjata otsid enamvähem asjalikku hindamist tema kui kunstniku kohta, kas vaigitakse täiesti ta nimi surnuks või
saadakse temast lihtsalt mõne eitava sõnaga üle. Ometi kuulub aga kunstnik oma aega, kajastades
oma aja mõtteid ja ideid. Neffi traagika seisneb selles, et ta sidus oma saatuse tsaristliku ja
aristokraatselt-kodanliku Venemaaga», kes elas vaid möödunud aegade hiilgusest ja kellele jäid
tundmatuks vene rahva ja radikaalse intelligentsi püüdlused ning soovid." Ja lisab resigneerunult:
"Kunstiajaloos tõendab rida näiteid, et iga uus põlv kannab endas teatud annuse polgust ja
eitamist kõige eelneva vastu, ent samal ajal kinnitab ajalugu ka igavesti ebapüsivat ja muutlikku
kunstiteoste hindamist."
10
Selles veenab meid tänapäeval muutunud suhtumine salongikunsti,
mis on äratatud unustuse hõlmast ning mis on saavutanud populaarsuse, mida see siiski ei vääri.
Mõne meie kunstiteadlase apologeetiline suhtumine 19. sajandi akademismiga seotud,
kunstnikesse on heaks tõendiks momendi eelistuste suhtelisusest.
Väga huvitav on tutvuda J. Genssi. Baltisaksa kunsti käsitlevate artiklitega, mis on
kirjutatud 1940. aastate keskul, suurte ümberhinnangute perioodil, millega kaasnes tihti
vulgaarsotsialoogiliste seisukohtae leving. On selge, et pärast ajaloolist võitu fašistliku
Saksamaa üle oli suhtumine sakslaste r
sealhulgas baltlaste kultuuripärandisse eitav, otse vaenulik.
Tol ajal tundunuks isegi imelik võitlus mõisaansamblite säilitamise eest. Sangaste lossi saal oli
muudetud heinaküüniks ja tol ajal ei tulnud kellelgi mõttesse hakata elanikkonda süüdistama
kultuurituses ning nihilistlikus suhtumises pärandisse. Baltisaksa kunsti osatähtsuse rõhutamine
eesti kultuuris oli tol ajal isegi omamoodi donkihhotluseks. Ometigi pöörasid Voldemar Vaga,
Aleksander Tassa, Mart Laarman, Julius Gensa ja veel mõned teised entusiastid ka siis küllaltki
palju tähelepanu baltisaksa kunstile, kartmata tol ajal moes olnud süüdistust apoliitilisuses.
1945. a. mais pidi ajalehes "Sirp ja Vasar" ilmuma J. Genssi artikkel "Eesti kunsti
historiograafilisi kogemusi"
11
, milles oluline lõik oli pühendatud baltisaksa kunstile. Artikkel jäi
ilmumata, selle voorud on aga õnneliku juhuse tõttu säilinud autori arhiivis. Miks see ei ilmunud,
selgub, tutvudes tolleaegse EK(b)P Keskkomitee sekretäri Nikolai Karotamme kirjaga 1.
jaanuarist 1944 Eesti Nõukogude Kunstnike Liidule. See omapärane dokument ei ole kahjuks
senini olnud meie kunstiteadlaste huviobjektiks, kuigi sisaldab tolleaegse situatsiooni
mõistmiseks mitmeid olulisi seisukohti. Muu seas kirjutab N. Karotamm: "Eestipärasuse ja
rahvapärasuse suhtus mõtlen, et eksivad need, kes arvavad, et kunstitöö eestipärasus seisneb
ainult või peaaegu ainult selles, et aine on võetud Eestist, et see aine nii või teisiti puudutab
Eestit... Sel juhul kuulusid ka balti saksa kunstnike teosed eesti kunsti hulka, mida nad minu
meelest siiski ei ole. Kunstitöö tõeline eestipärasus seisneb selles, et tema vaim, hing oleks eestipärane (ükskõik millist ainet ka ei käsitleks)... Balti saksa kunstnikud nägid Eestit ja eestlasi sakslaste pilguga, käsitasid neid saksa mõisnike ja kapitalistide seisukohalt (mulgi taat oli neile
vaid Eesti Bauer!), mis aga põhjalikult erineb eestlase pilgust ja eestlase seisukohast ja
arusaamisest."
12
Võrdleme neid lähtekohti J. Genssi positsiooniga ajalehe “Sirp ja Vasar" avaldamata
artiklis. Tõsi, selles on kohati, mõnes formuleeringus ja mõnes mõttekäigus, märgata tolleagse
kunstisituatsiooni mõju, kuid ometi erinevad esitatud mõtted tunduvalt ametlikest seisukohtadest.
Meenutades mõnede kodanliku Eesti kunstiteadlaste suhtumist baltlastesse, märgib ta, et
"kunstniku vastuvõtmine või mittevastuvõtmine eesti kunsti rüppe otsustati tema rahvusliku
päritolu järgi... Vaidlused selle üle, kas Ignatius pärines Ignat Jaak'ist või kas akadeemik Neffi isa
oli eestlane või mitte, erutasid mõningaid kunstiteadlasi rohkem kui küsimuse selgitamine, kas
Neff etendas mingit osa eesti kunsti arenemises või mitte. [ — ] Peetakse õigeks ilma kriitilise
valikuta jätta kõrvale kunstnikud-sakslased eesti kunsti ajaloost. Nende kunstiline pärand on
tunnistatud "balti kunstiks". Mis siis on see "balti kunst"? [ ----- ] Tsaristlikul Venemaal oli
normaalne ja õige eraldada oma rahvuslik eesti kunst teiste rahvaste kunstist paljurahvuselisel
Venemaal. Niisama loomulik oli ka kunsti eraldamine oma orjastajate - sakslaste kunstist. Sest
ka kohalikud sakalased arendasid välja oma erilise "balti” kunsti.
[----] Iseseisvas Eestis on see jaotus aga kunstlik, see ainult vaesestab igat liiki kujutavat kunsti,
olgu see siis vanaaegne arhitektuuri mälestusmärk, feodaalse epohhi kunstiline puulõige (pro
nikerdus - L. G.) Tallinna raekojas, kohaliku kullassepa hõbepeeker, kuulub kogusummas kõik
territoriaalselt eesti riigile, moodustab ühtse terviku, mida ei saa jaotada. Nõukogude kunstiteadus
loetleb hulga välismaalasi-kunstnikke, kes töötasid 18. saj. Venemaal ega mõtlegi neid maha
salata.... ... 19. sajandi algul loodi Tartu Ülikooli juures jonnistuskool. See töötas mitu
aastakümmet ja andis üle 40 kunstniku, nende hulgas Senff, Clara, Hagen, Schlater, Hartmann
jne. Need välja jätta ainult nende saksa päritolu pärast tähendaks end ilma jätta tähtsast tegurist
meie kunsti arenemises. Nende kuluuriline pärand linnavaadete, kohalike tegelaste portreede,
maastiku, kohaliku elu žanripiltide näol, kus esmakordselt kunstis on kajastatud meie talupoegade
elu, on ühte kasvanud meie eluga ja seda ei saa välja heita. “Balti” kunst on katdunud, peab
jääma ainult Eesti NSV kunst. Kunstiteadlaste ülesanne on õigesti, marksistlikult iseloomustada
19. sajandi loomingut, teha kunstnike õige valik. Miks on mõni itaalia meistri koopia meie
muuseumides sobivam kui Kügelgeni, Moelleri või teiste tööd”.
13
Käesoleva teema aspektist pakub huvi neljast artiklist koosnev sari ajalehes “Sirp ja Vasar”, mis
oli pühendatud 1946. a. sügistalvel Tallinna Kunstimuuseumis avatud näitusele “XIX sajandi
kunst” ja mõeldud “abiks nätusekülastajetele”. Kolme artikli autor oli J. Genss, neljanda kirjutas
aga A. Tassa. Tema artikkel on pühendatud baltisaksa kunstile, millest J. Genss seekord
millegipärast kirjutada ei tahtnud. Tassa artikkel on omamoodi sümptomaatiline , see lähtub J.
Gennsi poolt eitatud metodoloogiast ning püüab baltlasi kaitsta, viidates nende eesti päritolule,
pühendades erilist tähelepanu Clarale ja Krügerile. Samas aga rõhutab Tassa õigustatult sajandi
esimese poole kunstnike sidemeid tolleaegsete estofiilidega. Ta kirjutab: “Maie talurahva elu
kujutamise ideeliseks tõukejõks oli nimetatud kooli (Tartu ülikooli joonistuskool - L. G.)
õpilastele Tartu õliõpilas-õpinguteaegne estofiilne liikumine, mida kandis tuge romantilise
elutunde laine. See oli progressiivne, rahvusliku ja seisuliku surve vastane elevus.”
14
Oma artiklite sarjas peatub J. Genss samuti baltlaste loomingul. Seoses 19. sajandi esimese
poole vene kunsti iseloomustusega vaatleb ta O. F. T. Moelleri töid. Hinnang Moellerile ühtib
üldjoontes 1939. aastal ilmunud artiklis avaldatud seisukohtadega, ometi süveneb nüüd
sotsiologiseerimine. Loeme: “Moeller kuulus sünnilt kõrgemasse seltskonnaklassi ja tema kui
kunstniku tee võis minna ainult akadeemilistel traditsioonidel..., kuid jäädes ustavaks oma klassile
ei olnud Moelleril teis teed kui see, mida mööda läksid teised tema kaasaegsed”.
15
Neffi kohta
kirjutab ta samas “Bütsantliku vaimu jutlustajaks osutus prantslanna saksastunud vallaspoeg,
kohalik elanik Karl Neff (1805-1876). [---] Neffi maalidel “Eesti naine lapsega”, “Eesti naine
kanu söötmas” me ei näe talunaist, vaid ümberrietatud mõisadaami. Neff tuleb siin vastu
orjapidajate maitsele, kes armastavad maalidel näha hästisüünud ja rõivastatud talupoegi. Nii kujutati neid Itaalias ja nii kujutab neid Neff ka oma kodumaal.”
16
Sarja viimases artiklis arendab J. Genss edasi A. Tassa poolt alustatud baltisaksa kunsti
olemuse lahtimõtestamist. Petunud lühidalt termini “balti kunst” põritolul, pöördub ta nende
kunstnike vaatluse juurde. Osaliselt korrates varasemaid mõtteavaldusi, väidab J. Genss: “Eesti
elu edasiandmine nende kunstnike loomingus oli tingitud selle ajastu romantikast, “baltlastele”
võõra rahva omapärasest eksootikast, kes sajandeid kestnud orjusest hoolimata oli suutnud
säilitada oma kultuuri igapäevases elus, folklooris, kommetes. Kunstnikud on üsna tõetruult
jäädvustanud nii eesti rahva materiaalse kultuuri, kui ka kombed ja tavad. Kuid nad on neid
lõuandile pannud nagu välismaalased, reisjad, samuti nagu nad joonistasid itaallanat Itaalias,
ungarlast Ungaris. See käib Petzoldi temaatikalt huvitavate, Gelhaari poolt litografeeritud
akvarellide kohta, Sterni ja Schlichtingi lehtede kohta. Nende lehtede dokumentaalsuses,
etnograafilises tõepärasuses peitubki kogu nende kunstnike pärandi väärtus.“
17
Sümpaatiaga kirjutab Genss C. Buddeusest, samas aga mitmed tänapäeval kõrgelt
hinnatud kunstnikud saavad hävitava kriitika osaliseks. O. Hoffmani kohta on öeldut: “See
kunstnik, kes on tuntud oma žanristseenidega eesti elust, kordas end hiljem lõputult. Kujutatavad
ise huvitasid teda vähe, tema jaoks polnud olemas ideelist sisu, mille panid oma maalidesse vene
peredvižnikud.”
18
Või jälle E. Dückerile antud iseloomustus: “Tema maastikke vaadeldes küsid tahtmatult, milles
õieti seisavad tema novaatorlus ja tema kuulsus kui uue ajastu rajajal saksamaastiku maalis. See
pole mõistetav isegi tolle aja maastikumaali seisukohalt."
19
Samas aga oa sümpaatiaga käsitletud
J. Hagen-Schwarzi ja W. F. Krügeri töid.
Oleks ekslik arvata, et vulgaarsotsioloogiline suhtumine pärandisse, mis neil aastail meie
kunstiteadlaste seas levis, lämmatas täiesti tõsise ja objektiivse uurimistöö. Selles veenab meid J.
Genssi pikkade aastate vältel valminud fundamentaalne bibliograafiline teos “Eesti kunsti
materjale", mis koosneb 14 köitest. See on tänaseni jäänud üheks põhiliseks allikmaterjaliks meie
uurijatele. Põhjalikult on selles teoses käsitletud baltisaksa kunsti. On oluline, et mitmed
leksikoni lülitatud bibliograafilised andmed tuginevad praegu uurijatele kättesaamatutele või
hävinud allikmaterjalidele. Tuleks meenutada, et leksikoni koostamise ajal oli suhtumine
kodanlikus Eestis ja eriti fašistliku okupatsiooni aastail ilmunud väljaannetesse halvustav, et
mitmed emigreerinud ja fašistidega koostööd teinud kunstnikud, kunstiteadlased ja kriitikud olid
lihtsalt keelu all. J. Genss lülitas tõelisele bibliograafile omase põhjalikkusega ka sellised
materjalid oma leksikoni, olles hästi teadlik, et teda võidakse süüdistada põhimõttelageduses ja
veelgi hirmsamates pattudes. Seda tahaksin meelde tuletada eriti noorematele kunstiteadlastele,
kes sageli ei arvesta ega oska ette kujutada tingimusi, milles tuli töötada uurijatel 1940. aastate
teisel ja 1950. aastate esimesel poolel. Seepärast pole vaja imestada, kui tolleaegsetes kirjutistes
avalduvad vulgaarsotsioloogilised ja antihistoristlikud seisukohad.
